KUI SISEMAAILM PEEGELDAB MIDAGI MUUD KUI VÄLINE
Oled naine juhtimise keskmes ja tunned, et kõik nagu väliselt toimib! Oled oma töös edukas, Sinu peale saab loota ning oled teiste jaoks enda ümber alati olemas. Aga tegelikult on Sul juba ammu kuskil sügaval sees tunne, et midagi on puudu, et Sa ei ole oma elus ise päriselt kohal! Pidevalt välisele ja teistele andmine on võtnud Sinult elu värvid, mis elamise just nii põnevaks teevadki! See, et Sa saad hakkama = ei tähenda veel, et Sul on hea!
Kurb reaalsus on see, et Sinu ümber on veel nii palju naisi, kes kannavad endaga sama sisekõnet ja tunnet, aga pole seda endale või teistele päriselt välja öelnud. Nii jääbki sageli mulje, et teised ju kannavad välja, teised saavad hakkama. Aga ma kinnitan Sulle, et see pole päris tõsi!
Kui meie närvisüsteem harjub elama pikalt pinges, valvsuses või pidevas valmisolekus, hakkab see mõjutama meie mõtteid, otsuseid, suhteid ja enesetunnet ning kujundama seda, kuidas me maailma kogeme. Krooniline stress ei mõjuta ainult seda, kuidas Sa end tunned – see mõjutab ka seda, kuidas Sa olukordi tõlgendad. Uuringud näitavad, et stress võib vähendada kognitiivset paindlikkust ja muuta otsustamise kitsamaks, nii et hakkame maailma vaatama rohkem pinge kui selguse kaudu. Ja siis võibki juhtuda, et miski Sinu elus ei tundu enam päris õige – mitte alati sellepärast, et kõik oleks vale, vaid sellepärast, et Su sisemine seisund värvib kogu kogemust.
Aga sageli ei ole ka see päris, vaid lihtsalt meie seisundi peegeldus!
SAGELI ON ESIMESEKS KÜSIMUSEKS: ÄKKI ON ASI TÖÖS?
Esimene koht, kus me tihti viga otsima hakkame, on töö! Äkki on probleem meie rollis, organisatsioonis, inimestes, arengus, vastutuses, tähenduses või lihtsalt väsimuses? Kuid üsna tihti ei ole küsimus ainult töös – töö toob lihtsalt nähtavale selle, mis on Sinus juba mõnda aega kogunenud.
Kui meie sees ei ole rahu, hakkavad ka meie roll ja töö meile valed tunduma. Kui oleme iseendast liiga kaugeks jäänud, ei toida meid enam ükski saavutus. Kui Su elu koosneb liiga palju tegemisest, andmisest, kandmisest, pingest ja survest, hakkab kuskilt seest kostma üks vaikne, aga järjepidev küsimus: kas ma tahan päriselt samamoodi edasi liikuda?
See on ka põhjus, miks läbipõlemise teekond jääb sageli kaua märkamata. See ei tule enamasti ühe suure kriisina, vaid väikeste nihketena. Uni muutub kehvemaks. Keha on rohkem pinges. Ärritud kergemini. Rõõm väheneb. Taastumine võtab kauem aega. Aga kuna kõik toimub järk-järgult, harjume selle uue normaalsusega ära. Ja kui seis halveneb aeglaselt, on väga lihtne uskuda, et “ma pean lihtsalt end rohkem kokku võtma”. Ka Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab läbipõlemist kui kroonilise tööalase stressi tagajärge, mis ei ole edukalt juhitud.
VÕIMEKUS = EI PEA TÄHENDAMA VÄSIMUST
Paljud naised, kellega ma töötan, on väga võimekad. Olin ise ka juhina võimekas – kõik sai tehtud, kõik sai kantud. See hakkab tunduma justkui normaalsusena. Aga kas see peab nii pidevalt olema? Ei.
Ometi usume me sageli sellesse nii väga, et võtame muudkui vastutust juurde, hoiame rohkem ja teeme rohkem – pigistades endast välja kerguse, rahu ja selguse. Mis seda käitumist toidab? Sageli meie enda sisekõne:
- Kui mina ei hoia, siis vajub kõik laiali!
- Kui mul on raske, pean lihtsalt rohkem pingutama!
- Puhata või peatuda saan ma siis, kui kõik on tehtud!
- Kui tunnen pinget, siis teen veel rohkem!
- Kui kaotan rahu, siis püüan taastada kontrolli, mitte kontakti endaga!
- Kui mul on raske, siis kaldun uskuma, et pean olema veel tugevam!
Need laused ei teki tühjale kohale. Need on meie kogemuste tulemus. Oleme elu jooksul õppinud teatud olukordadega toime tulema kindlal viisil – kontrollides, üle vastutades, tugev olles, teiste vajadusi esile tõstes või iseennast tahaplaanile lükates. See, mis kunagi aitas turvaliselt edasi liikuda, ei pruugi täna enam samal moel kanda.
Ja siin on üks oluline koht mõistmiseks: stressi all ei vali inimene alati seda, mis teda päriselt taastaks. Väga sageli valime just selle, mis on tuttav ja annab korraks kontrollitunde. Seepärast ei pruugi halb seis viia puhkamiseni, vaid hoopis veel suurema distsipliini, kontrolli ja enese surumiseni. See tundub paradoksaalne, aga on tegelikult väga inimlik. Kroonilise stressi uuringud näitavad, et surve all kaldub inimene sagedamini tuttavate ja automaatsemate toimetulekuviiside poole, mitte tingimata nende poole, mis loovad taastumist või avarust.
KANNATUSES VALIME ROHKEM KANDA?
Üks keerulisemaid hetki on see, kui tajume, et tegelikult ei saa me enam päriselt hakkama. Ja mida me siis sageli teeme? Hakkame veel rohkem pingutama. Oleme veel distsiplineeritumad, veel efektiivsemad, veel “teadlikumad”, veel paremad. Aga ennast veel rohkem surudes me rahuni ei jõua.
Rahule saame lähemale hoopis iseenda kuulamise kaudu. Märgates, mis Sinus toimub. Mida Sa igatsed. Millest tunned puudust. Millised eluvaldkonnad ei ole saanud piisavalt tähelepanu. Mis Su kehas toimub enne seda, kui Sa taas automaatselt suruma hakkad.
Sest pea ja keha koostöö ei ole pehme lisateema — see on väga praktiline oskus. Kui oled kaua pinges, võid kaotada hea kontakti oma keha varajaste signaalidega. Sa ei märka enam õigel hetkel väsimust, ülekoormust või ärritust — märkad alles siis, kui oled juba üsna kaugel. Kaasaegsed kehataju ehk interotseptsiooni käsitlused rõhutavad, et see, kui hästi inimene märkab oma keha sisemisi signaale, mõjutab otseselt eneseregulatsiooni, stressiga toimetulekut ja emotsionaalset tasakaalu.
Seetõttu ei ole sageli lahenduseks uus töökoht, vaid ruum iseenda kuulamiseks. Enne kui midagi väga suurt muuta, tasub küsida: mis minus tegelikult toimub? Kas ma olen väsinud tööst või sellest, kuidas ma olen õppinud töös olema?
PÄRIS MUUTUS ALGAB SEESTPOOLT
Kui Sa loed seda ja tunned, et midagi siin puudutas Sind, siis võib-olla ei ole küsimus selles, et pead veel rohkem pingutama või kandma. Võib-olla on lihtsalt aeg peatuda ja ausalt tunnistada, et vana viis enam ei kanna.
Saadan siinkohal välja kutse naistele, kes kannavad palju, aga ei taha enam teha seda iseenda arvelt. Naistele, kes tahavad tagasi rohkem rahu, selgust, kontakti ja sisemist tugevust – sellist, mis ei sünni survest, vaid päriselt iseendaga kohtumisest.
Minu töös on oluline koht ajukesksel ja närvisüsteemiteadlikul lähenemisel. See tähendab, et me ei vaata ainult mõtteid, eesmärke või käitumist, vaid ka seda, mis toimub Sinu kehas, seisundis ja automaatsetes reaktsioonides. Sest sageli hakkab päris muutus just sealt, kus pea ja keha saavad uuesti omavahel koostööd teha. Kui inimene õpib uuesti märkama oma varajasi stressi- ja ülekoormuse signaale, tekib tal rohkem võimalusi valida teisiti – enne, kui vana muster on jõudnud täielikult üle võtta.
