JUHI ENESEJUHTIMINE: MIKS TEADMISEST EI PIISA?
Kindlasti nõustud, et juhtidelt oodatakse täna väga palju, mõnikord isegi ebainimlikult palju! Nad peavad hoidma suunda olukorras, kus keskkond pidevalt muutub ning tegema kogu selle ebakindluse keskel otsuseid, pidama keerulisi vestluseid, delegeerima, prioritiseerima, vastutama tulemuste eest ja kõike seda nii, et ise ja meeskond läbi ei põleks!
Ja kui kõik eelnev ei õnnestu – ei ole enamasti asi selles, et juhid ei teaks, mida teha! Nad teavad, et peaksid rohkem delegeerima, et strateegia vajaks rohkem tähelepanu ja et nad ei saa kõike ise ära teha. Ning üldiselt teavad nad ka seda, et kui nad ise on väsinud, ärritunud või ülekoormatud – mõjutab see ka nende kogu meeskonna tervist.
Aga töös juhtidega saan pidevalt kinnitusi, et teadmisest üksi ei piisa!
Olen lugematutel kordadel kogenud, kuidas juht saab aru, mis on oluline ja mida oleks vaja teha. Tal on see sageli ka selgelt sõnastatud, kuid leiab end ikka järgmisel hetkel frustreerunult tööle sõitmast, sest on jälle rajalt kõrvale kaldunud. Strateegia on justkui paigas, aga reaalsus, mille kallal juht iga päev töötab, on hoopis midagi muud.
Kõik see ei tähenda seda, et juht oleks oma olemuselt halb – see lihtsalt kinnitab, et juht on ka inimene.
Aga just siin tulebki mängu enesejuhtimise tegelik tähendus ja vajadus!
ENESEJUHTIMINE EI OLE LIHTSALT ENESEARENG
Kui nüüd väga aus olla, siis paljude juhtide jaoks on „enesejuhtimine“ üks parajalt pehme teema, millele ei tasu oma energiat suunata. See on justkui midagi, mis kuulub isikliku heaolu, ajaplaneerimise või lihtsalt paremaks inimeseks saamise juurde. Töötan iga päev selle nimel, et seda tähendust ja uskumust ümber keerata, sest tegelikult on enesejuhtimine väga praktiline ja kaalukas juhtimisvõimekus!
Tegelikult on see võime märgata, mis minuga juhina toimub enne, kui ma reageerin. Enesejuhtimine, see on võime aru saada, millal ma teen otsuse selgusest või millal soovist ebamugavust vältida. See on meie võime hoida kontakti nö “suurema pildiga” ka siis kui igapäevane töö meid tulekahjude alla matmas.
Mulle jäi just äsja ühest Eesti juhtimisvaldkonna uuringust (eis.ee) silma üks väga tabav mõte: strateegia elluviimise peamine probleem ei seisne sageli strateegia puudumises, vaid selles, kuidas juhid oma igapäevast tähelepanu juhivad. Uuringus öeldakse, et tähelepanu liigub sinna, „mis parasjagu põleb“.
Ja see ongi paljude juhtide igapäevane elu – küsimus ei ole ainult selles, kas juht teab, mis on oluline vaid ka selles, kas tal on piisavalt sisemist suutlikkust, et hoida tähelepanu olulisel ka siis, kui kiireloomuline jõuliselt endast märku andmas!
KOMPETENTSIST EI PIISA – JUHT VAJAB SISEMIST SUUTLIKKUST
Juhtimises räägitakse palju kompetentsidest ja me ei saa neist tõesti mööda vaadata! Kompetentsus tähendab juhi vaates lõpuks seda, et juht teab, mida teatud olukorras teha. Aga asi, millest me liiga vähe räägime – on juhi sisemine kandevõime või suutlikkus! Sisemine suutlikkus tähendab seda, et juht suudab neile teadmistele ja oskustele ligi pääseda ka siis, kui on silmitsi pinge ja survega.
Näiteks võib juht teada, kuidas delegeerida aga kui olukord muutub ebakindlaks – võtab ta sageli kogu vastutuse ikkagi tagasi enda kätte. Juht võib teada, kuidas anda tagasisidet aga lükkab keerulisi vestluseid edasi, sest ei taha pingeid tekitada. Juht võib rääkida strateegilisest juhtimisest, kuid päeva lõpuks on ta kogu oma energia suunanud ikkagi nö “põlevatele” teemadele.
Selliseid hetki ei lahenda ainult uued tööriistad – sellistel hetkedel on vaja märgata ja mõista, mis toimub tegelikult juhi sees! Küsimus ongi, kas juht saab ise aru, mis toimub tema sees?
MIKS KIIRELOOMULINE SAGELI VÕIDAB?
Teravaks läheb olukord siis, kui juht liigub ühelt kiirelt asjalt teisele ning kaotab sideme sellega, mis tegelikult tähtis! Miks see lõpuks juhiga juhtub? Sest kiireloomulisel on üks suur eelis: see on jube vali, valjem kui kõik oluline.
Ja kõik oluline on sageli vaiksem – näiteks strateegia ei karju, inimeste arendamise edasilükkamine ei paista kohe täna välja ning usalduse ehitamine ,tagasiside andmine, süsteemide loomine või taastumine ei tundu sageli nii pakilised kui kurtva kliendi kõne, töötaja mure või järjekordsele tähtajale pihta saamine, kas pole nii? Ja samas kuskil sügaval sisimas juht teab, et just need vaiksemad elemendid on need, mis annavad pikaajalise tulemuse!
Ja tegelikult me teame, et siin ei aita soovitus “prioriseeri paremini või rohkem”, sest midagi Sinus valib ikka kiireloomulise, sest sellega kaasneb kiire ja rahustav kontrollitunne. See on üldiselt jube hea tunne, kui asjad liiguvad, midagi saab ära tehtud ja lahendatud, eks? Suures plaanis on see okei aga probleem tekib siis, kui sellest saab juhtimise põhireziim.
ENESEJUHTIMINE SAAB ALGUSE AUSAST MÄRKAMISEST
Enesejuhtimine ei tähenda, et juht peaks olema alati jube rahulik ja tasakaalus vaid pigem tähendab see seda, et juht märkab ausalt oma sisemisi mustreid, mis tema käitumist mõjutavad. Siin tuleb mängu eneseteadlikkus, kus juht teab vastuseid järgmistele küsimustele:
- Millal ma hakkan kontrollima?
- Millal ma hakkan vältima?
- Millal ma tahan liiga kiiresti vastuse ära anda?
- Millal ma kuulan ainult poole kõrvaga, sest olen peas juba järgmise teema juures?
- Millal ma võtan vastutuse tagasi, kuigi olen selle just ära delegeerinud?
- Millal ma teen otsuse selleks, et ärevus väheneks, mitte selleks, et see oleks parim otsus?
Need küsimused ei ole mugavad aga nad on vabastavad, sest alates hetkest, kui me oleme oma mustrile sõrme peale saanud, tekib meil valik. Ja just see valik, see tähistabki küpsemat juhtimist!
MIDA TEADLIK ENESEJUHTIMINE JUHILE PÄRISELT ANNAB?
Juhid on minu käest küsinud, et kas teadlikum enesejuhtimine tähendab seda, et surve kaob ära? Et enam ei peagi kunagi pinget kogema? Ei, juhtide kurvastuseks pean ütlema, et surve ei kao ära! Ära ei kao ka keerulised vestlused, vastutus, ebamugavustunne või ebakindlus. Kuid muutub see, kuidas juht nende keskel ennast tunneb või toime tuleb.
Juht ei lähe nii kiiresti automaatsesse reaktsiooni, ta suudab paremini eristada olulist ja kiireloomulist. Ta märkab varem, millal kontrollivajadus hakkab kasvama. Ta oskab keerulisteks vestlusteks valmistusda, delegeerib teadlikumalt ning ei muutu nii kiiresti organisatsiooni pudelikaelaks! Reageerimise asemele tekib rohkem ruumi selleks, et valida oma vastuseid ja fookuseid.
———————————————————————————————–
Olen ajukeskne arengutreener Triin ning toetan juhte enesejuhtimise väljakutsetes. Minu töö keskmes on küsimus, kuidas juht saab liikuda automaatsest reaktsioonist teadlikuma valikuni ja seda eriti olukordades, kus surve, kiirus ja vastutus hakkavad juhtimist üle võtma. Enesejuhtimise koolitused juhtidele aitavad muuta väliselt pehme teema toetavaks ja praktiliseks!
Lepime kokku tutvumiskõne triin@maolen.ee, et siis juba koos juhtide hetkeseisu ja vajadusi täpsemalt kaardistada!
