TEADMISEST ÜKSI EI PIISA?
Kas juhi suurim väljakutse on alati teadmiste puudumine? Ma väidan, et ei ole!
Töös juhtidega näen üha sagedamini, et paljud juhid teavad väga hästi, mida nad peaksid tegema aga küsimus on pigem selles, mis juhtub selle teadmisega siis, kui olukord muutub kiireks, pingeliseks või ebamugavaks?
Kindlasti nõustud, et juhtidelt oodatakse täna väga palju, mõnikord isegi ebainimlikult palju. Juht peab hoidma suunda olukorras, kus keskkond pidevalt muutub ning tegema otsuseid ebakindluse keskel. Lisaks pidama keerulisi vestluseid, delegeerima, prioriseerima, vastutama tulemuste eest ja samal ajal jälgima, et ennast ja oma meeskonda läbi ei põletaks!
Ja kui kõik see ei õnnestu, ei ole enamasti asi selles, et juht ei teaks, mida teha! Ta teab, et peaks rohkem delegeerima. Ta teab, et need keerulised vestlused tuleb ära pidada. Ta teab, et kõike ei saa ise ära teha. Ja ka strateegia on justkui paigas aga igapäevane reaalsus kisub mujale!
Kõik see ei tähenda, et juht oleks halb juht – see lihtsalt kinnitab, et juht on ka inimene. Aga just siin tulebki mängu enesejuhtimise tegelik tähendus ja vajadus! Paljud juhid ütlevad ,et see on “pehmode” teema aga loe edasi ja ütle, kas ikka on?
ENESEJUHTIMINE = STRATEEGILINE JUHTIMISVÕIMEKUS
Kui aus olla, siis paljude juhtide jaoks kõlab „enesejuhtimine“ esmapilgul üsna pehme teemana, justkui midagi, mis kuulub isikliku heaolu, ajaplaneerimise või lihtsalt paremaks inimeseks saamise juurde. Töötan ise iga päev selle nimel, et seda arusaama ümber pöörata!
Sest tegelikult on enesejuhtimine väga praktiline ja kaalukas juhtimisvõimekus. See ei ole ainult küsimus sellest, kuidas juht end tunneb, see on küsimus sellest, kuidas ta otsustab, kuulab, reageerib, delegeerib, hoiab fookust ja mõjutab oma meeskonda.
Enesejuhtimine on võime märgata, mis minuga juhina toimub enne, kui ma reageerin! See on võime aru saada, kas ma teen otsuse selgusest või soovist ebamugavust kiiresti vähendada. See on oskus hoida kontakti suurema pildiga ka siis, kui igapäevane töö mind tulekahjude alla matab.
Mulle jäi Eesti juhtimisvaldkonna uuringust silma väga tabav mõte: strateegia elluviimise peamine probleem ei seisne sageli strateegia puudumises, vaid selles, kuidas juhid oma igapäevast tähelepanu juhivad. Uuringus öeldakse, et tähelepanu liigub sinna, „mis parasjagu põleb“ (eis.ee)
Ja see ongi paljude juhtide igapäev – küsimus ei ole ainult selles, kas juht teab, mis on oluline, sest sageli ta teabki! Küsimus on selles, kas tal on piisavalt sisemist suutlikkust hoida tähelepanu olulisel ka siis, kui kiireloomuline jõuliselt endast märku annab?
KOMPETENTSIST EI PIISA – JUHT VAJAB SISEMIST SUUTLIKKUST
Juhtimises räägitakse palju kompetentsidest ja nendest ei saa me kindlasti mööda vaadata, sest juhil on vaja teadmisi, oskusi, tööriistu ja kogemusi. Kompetents tähendab eelkõige seda, et juht teab, mida teha. Kuid sisemine suutlikkus tähendab, et juht pääseb sellele teadmisele ligi ka siis, kui olukorras on pinge, surve, ebakindlus või ajapuudus!
Ja see on super oluline vahe..
Rahulikul ajal on lihtne öelda ja teadvustada: „Ma pean rohkem delegeerima.“ Kuid palju keerulisem on seda teha siis, kui juhi sees on mure või surve tähtaja ja tulemuse osas. Juht võib ka teada, kuidas delegeerida, aga kui olukord muutub ebakindlaks, võtab ta vastutuse ikkagi uuesti enda peale. Juht võib ka teada, kuidas tagasisidet anda, aga lükkab keerulisi vestlusi edasi, sest ei taha pingeid tekitada. Juht võib rääkida strateegilisest juhtimisest, kuid päeva lõpuks on kogu tema energia läinud ikkagi „põlevatele“ teemadele.
Selliseid hetki ei lahenda ainult uus tööriist – seal on vaja märgata ja mõista, mis toimub tegelikult juhi sees!
Mis temas käivitub? Mida ta kardab? Millist ebamugavust ta püüab vältida? Ja millise vana mustri juurde ta surve korral tagasi langeb?
PÕLEVAD TEEMAD ANNAVAD KONTROLLITUNDE
Teravaks läheb olukord siis, kui juht liigub ühelt kiirelt asjalt teisele ja kaotab sideme sellega, mis tegelikult tähtis on!
Miks see juhtub? Sest kiireloomulisel on üks suur eelis: see on jube vali, sageli palju valjem kui kõik oluline! Ning oluline on enamasti vaiksem. Näiteks strateegia ei karju, inimeste arendamise edasilükkamine ei paista kohe täna välja, usalduse ehitamine, tagasiside andmine, süsteemide loomine või taastumine ei tundu sageli nii pakilised, kui pahase kliendi kõne, töötaja mure või järjekordne tähtaeg!
Ja samas teab juht kuskil sisimas, et just need “vaiksemad” teemad loovad pikaajalist tulemust! Siin ei aita alati soovitus „prioriseeri paremini“, sest midagi juhi sees valib ikkagi kiireloomulise – sellega kaasneb kiire ja rahustav kontrollitunne, midagi saab ära tehtud, midagi liigub ja keegi saab vastused! See on hetkeline hea tunne..
Probleem tekibki üldiselt siis, kui sellest saab juhtimise põhirežiim!
MUSTER JUHIB, KUNI JUHT SEDA EI MÄRKA
Enesejuhtimine ei tähenda, et juht peaks olema alati rahulik ja tasakaalus, pigem tähendab see seda, et juht õpib ausalt märkama oma sisemisi mustreid – neid hetki, kus käitumist ei juhi enam selge valik, vaid pinge, hirm, harjumus või kontrollivajadus. Siin tuleb mängu eneseteadlikkus ja juht hakkab küsima:
- Millal ma hakkan kontrollima?
- Millal ma hakkan vältima?
- Millal ma tahan liiga kiiresti vastuse ära anda?
- Millal ma kuulan ainult poole kõrvaga, sest olen peas juba järgmise teema juures?
- Millal ma võtan vastutuse tagasi, kuigi olen selle just ära delegeerinud?
- Millal ma teen otsuse selleks, et ärevus väheneks, mitte selleks, et see oleks parim otsus?
Need küsimused ei ole alati mugavad aga nad on vabastavad, sest hetkel, kui juht saab oma mustrile sõrme peale, tekib tal valik! Ja just see valik tähistabki küpsemat juhtimist.
SURVE EI KAO, AGA JUHT SAAB ÕPPIDA TEISITI TOIMIMA
Surve ei kao, aga juht saab õppida teisiti toimima!
Juhid on minu käest sageli küsinud, kas teadlikum enesejuhtimine tähendab seda, et surve kaob ära, et enam ei peagi kunagi pinget kogema? Ei. Surve ei kao ära. Ära ei kao ka keerulised vestlused, vastutus, ebamugavustunne ega ka ebakindlus. Aga muutub see, kuidas juht nende keskel toimib! Juht:
- ei lähe nii kiiresti automaatsesse reaktsiooni,
- suudab paremini eristada olulist ja kiireloomulist,
- märkab varem, millal kontrollivajadus hakkab kasvama,
- oskab keeruliseks vestluseks valmistuda mitte ainult sõnumi, vaid ka oma seisundi tasandil,
- delegeerib teadlikumalt ega muutu nii kiiresti organisatsiooni pudelikaelaks.
Reageerimise asemele tekib rohkem ruumi valida oma vastust, fookust ja mõju ja võib-olla kõige olulisem: juht saab tagasi kontakti suurema pildiga!
——————————————————————————————-
KOHTUME SELGUSKÕNES?
Kui tunned, et see teema puudutab ka Teie juhte või organisatsiooni, siis kutsun Sind 30-minutilisse selguskõnesse – vaatame koos, millised enesejuhtimise väljakutsed teie juhtidel praegu kõige enam esile tulevad ja kas koolitus võiks olla sobiv järgmine samm!
Broneeri 30-minutiline selguskõne SIIN.
Tutvu ka juhtide enesejuhtimise koolitusega SIIN.
Olen Triin, ajukeskne arengutreener (arendanud 75+ meeskonda, 55+ juhti) ning toetan juhte enesejuhtimise väljakutsetes: kuidas liikuda automaatsest reageerimisest teadlikuma valikuni, hoida fookust olulisel, seada piire, delegeerida selgemalt ja juhtida keerulisi olukordi suurema sisemise kindlusega.
