Aus sisekõne
Selle aasta kevad on olnud kiire, väga kiire ning olen pidanud endale tunnistama, et pean jätkuvalt õppima tasakaalu leidmist ning puhkuse õigeaegset ajastamist. Usun, et Sulle on tuttav see tunne ja mõte enda peas: „Ma vajan puhkust!“ Jah, see on see koht, kus meie peas hakkavad võistlema sellised sõbrad nagu: pean-tahan-vajan. Tunned, et pead selle projekti kindlasti ära lõpetama, sest tahad edu saavutada, kuid taustal käib kaasas väga tugev vajadus puhkuse ja pausi järele. Töökultuur, mis täna veel nii tugevalt produktiivsusel ning veel suurema efektiivsuse saavutamisel põhineb, ei toeta meid samuti endale pausi lubamisel. Vähemalt meie peas tundub see kõik nii võimatu.
Hirm ja tegelikkus
Hirm hakkab kohe pesa looma: mida teised arvavad, kui kiirel ajal ära lähen (eriti juhid), äkki ma pean seetõttu puhkuse ajal tööd tegema või tagasitulles ootab mind veel suurem hullumaja kui minnes? Või köidab parasjagu tunne, ma olen nii vajatud ja vajalik? Kas tuleb tuttav? Asi lihtne, hirm võtab meid kohe kenasti enda hoole alla ja ei luba näha võimalusi ja ressursse, mis võimaldaksid tegelikult soovitu ellu viia.
Aga mis siis kui just see puhkus on üks neid põhivajadusi, mis meid kõige selle vajaliku sooritamisel toetab? Toetab kõrgemat efektiivsust ja suuremat produktiivsust? Toetab hullumaja lahendamist või veel paremini oma meeskonnaliikmete toetamist? Kui me vaataksime suuremat pilti ja mõistaksime, et tihedamini väikeste pauside võtmine toetab meid palju rohkem kui mõtteviis, et lähen poole aasta pärast lihtsalt pikemale puhkusele.
Meie keha seab meile piire
Kas Sina tunnistad või väldid seda asjaolu? Usun, et Sulle on juba teada, et meie aju kulutab väga palju energiat (20-25% kogu energiast, mida keha toodab). Aju annab endast parima ja lülitab alati välja need piirkonnad, mis töös ei ole, kuid tegelikult see väga palju meid edasi ei aita. Teadlased on seisukohal, et vajame puhkust ja lühemaid pause pigem väikese intervalli tagant kuivõrd pikemaid pause pikema intervalli tagant. Ajule pauside andmine lubab jõuda uute vastuste, vaadete ning ideedeni. Sellega seoses meenub mulle ka üks psühholoogide poolt kirjeldatud nähtus „inkubatsiooniefekt“. See tähendab seda, et lahendamata probleemist ajutiselt eemaldumine, nö probleemist pausi võtmine, toob kaasa uued lahendused ja arusaamad. Kindlasti tuttav kogemus?
Aga miks me siis ikkagi ei prioritiseeri oma puhkust?
Aus vastus, puhkus ei olegi meie prioriteet (vähemalt enamustel). Küsimus on eesmärkide seadmises – kui tihti leiame oma poolaasta eesmärkide kõrvalt prioriteedid nagu: puhkan iga 3 kuu tagant või puhkamine toetab minu tulemuslikkust ja efektiivsust, puhkan kui kaotan fookuse ja efektiivsuse? Räägime palju sellest, kuidas üks ja teine tegevus väärtust loob aga räägiks vahelduseks ka sellest, kui palju puhkus ja puhkamine meile ja meie töö tulemuslikkusele väärtust loob? Aga võibolla me ei vajagi seda? Miks muidu jääb see kõige muu varju?
Puhkus ei tähenda ainult füüsilist ja mentaalset tervist
See tähendab ka loovust (uued ideed, lähenemised, areng). Ehk siis märk sellest, et oleksin pidanud ammu puhkama, on vanasse kinni jäämine ning loovuse kadumine. Lihtsalt paus on väga hea, kuid reisimine, uute paikade uudistamine ja kogemine toetab ka meie loovust. Singapore Management University uuringud on samuti kinnitanud, et meie loovuse aste on seda kõrgem, mida avatumad oleme me näiteks uue riigi keskkonnale. Lihtsalt reisimisest ei piisa – oluline on olla ka uudishimulik ning uus asukoht avatud ja hinnanguvaba suhtumisega vastu võtta. Selline lähenemine toetab mõttelaadi, kus pole oluline „õige ja vale“ olemasolu, vaid erinevate valikuvariante tunnistamine ja olemasolu.
Unistamine ja uute paikade uudistamine
Põnev teada – unistamine on justkui puhkeseisund, mis lubab loovusel lennata. Haakusin antud mõttega, kuna luban endal puhkusel ja reisidel unistada, meelel rännata ja sihitult kulgeda. Antud valdkonda põhjalikult uurinud J. Schooler on kindlaks teinud, et unistamine suurendab inimeste loovuse astet. Schooler teeb ka ise nädalas paar korda selliseid nö unistamise rännakuid ning soovitab seda ka teistel teha:”Laske oma mõtetel rännata, kaotage ennast oma mõtetesse ning te võite üllatuda, mida see teile annab!” Põnev fakt, Albert Einstein nö unistas, kuidas ta kõnnib mööda valguslainet – tegemist oli unistusega, mis viis ta relatiivsusteooriani.
Kuid puhkamise ja uute paikade uudistamise juures on üks AGA…
See aga on mulle endale väga tuttav. Meenus üks pikalt oodatud reis, kus pidin esimest korda tunnistama, et olen läbi põlenud (seni olin mänginud peitust, eitust). Kogesin asju, mis ei olnud mulle omased – üle paisutatud hirm, nutt olukordades, kus see ei olnud vajalik või ärevusseisundid kohtades, kus seda kunagi enne kogenud ei olnud. Läbipõlemisest räägime juba mõnel järgmisel korral, kuid hetketeemaga haakub kenasti enne puhkust või selle planeerimist oma stressitaseme realistlik hindamine. Väidetavalt tuleks jääda sellistes olukordades, kus oleme tugevas stressis, tuttava ja turvalise juurde. Mida Sinu kogemused ütlevad?
Õpin ise jätkuvalt puhkamist soodustama ja ellu viima. Kui hoolas oled Sina enda eest hoolt kandma ning prioritiseerima seda, mis tegelikult võimaldabki kõike seda olulist ellu viia, mida esmapilgul olulisemaks peame? Kas Sinu tass peab olema täis enne või pärast uut projekti?
#maolen teadlik aus julge
