KUI SISEMAAILM PEEGELDAB MIDAGI MUUD KUI VÄLINE
Vahel on sul tunne, et väljastpoolt vaadates on kõik justkui korras. Sa käid tööl, vastutad, teed otsuseid, hoiad asju koos, oled olemas teiste jaoks. Võib-olla oled sa just see naine, kelle peale saab loota. See, kes ei jäta asju ripakile. See, kes leiab lahenduse, kui teised enam ei jaksa.
Ja ometi tead sa ise, et enda sees ei ole enam päriselt rahu.
Mitte tingimata nii, et kõik oleks katki. Pigem nii, et midagi on nihkes. Sul on liiga vähe hingamisruumi. Liiga palju pingeid. Liiga vähe seda tunnet, et mul on päriselt hea olla. Sa elad oma elu justkui ära, aga ei ole selles enam sama moodi kohal nagu varem.
Ja see ei ole ainult “peas kinni” ega lihtsalt iseloomu küsimus. Kui närvisüsteem on harjunud elama pinges, valvsuses või pidevas valmisolekus, hakkab see mõjutama rohkem, kui sa ise märkad — su mõtteid, otsuseid, suhteid ja enesetunnet.
See, et sa saad hakkama, ei tähenda veel, et sul on hea.
SAGELI ON ESIMESEKS KÜSIMUSEKS: ÄKKI ON ASI TÖÖS?
Väga sageli hakkab naine sellises kohas mõtlema, et probleem peab olema töös. Äkki on vale roll. Vale koht. Valed inimesed. Liiga palju vastutust. Liiga vähe tähendust. Või lihtsalt väsimus.
Mõnikord ongi.
Aga üsna tihti ei ole küsimus ainult töös. Töö lihtsalt toob väga hästi nähtavale selle, mis on sinus juba mõnda aega kogunenud. Kui sees ei ole rahu, hakkab ühel hetkel ka töö vale tunduma. Kui oled endast liiga kaugele jäänud, ei toida enam ükski saavutus sind päriselt samamoodi. Kui elu koosneb liiga palju ära tegemisest, hakkab kuskilt seest kostma vaikne, aga järjekindel küsimus: kas ma tahan päriselt niimoodi edasi elada?
Sa võid olla väga võimekas ja samal ajal väga väsinud
Paljud naised, kellega ma töötan, on väga võimekad. Nad on targad, tundlikud, suure vastutusega. Nad on harjunud kandma palju. Nad on need, kes hoiavad, märkavad, lahendavad, juhivad, aitavad.
Ja just selliste naiste puhul näen ma ikka ja jälle, kui petlik võib olla välise toimivuse kuvand.
Sa võid olla tugev ja samal ajal endast kaugele jäänud. Sa võid olla tubli, hinnatud ja vajalik — ja ikkagi tunda, et midagi sinus on liiga kauaks tahaplaanile jäänud.
Mõni naine on nii harjunud olema tugev, et ta ei märkagi enam, et tugev olemine on muutunud pingeks. Mõni on nii harjunud vastutama, et ta ei märka, kui vähe on temas tegelikult alles kergust. Mõni on nii harjunud teisi hoidma, et ei märkagi enam, et ise on jäänud tagaplaanile.
Mõni väsimus ei tule sellest, et sul on palju teha. Mõni väsimus tuleb sellest, et sa oled liiga kaua pidanud olema see, kes kogu aeg hoiab.
SEE, MIS KUNAGI AITAS, EI PRUUGI ENAM VÄLJA KANDA
Sageli ei ole kõige valjem pinge mitte väljas, vaid sinu enda sees.
“Kui mina ei hoia, siis kas keegi üldse hoiab?”
“Praegu ei ole aeg kokku kukkuda.”
“Ma teen ise ära, nii on lihtsam.”
“Pärast puhkan.”
“Ma ei tohiks olla nii väsinud.”
Need laused ei teki tühjalt kohalt. Väga sageli elab nende taga vana viis toime tulla — kontroll, ülevastutamine, tugev olemine, teiste vajaduste ettepoole tõstmine, enda vajaduste tahaplaanile jätmine. See, mis kunagi aitas turvaliselt edasi liikuda, ei pruugi täna enam samal moel kanda.
Ja kui keha ja närvisüsteem on pikalt ülekoormuses, siis ei too muutust ainult see, et sa saad millestki aru. Sellepärast ei piisa paljude naiste jaoks enam ainult analüüsist või teadmistest. Vaja on õppida märkama ka oma seisundit ja seda, mida keha juba ammu märku annab.
MIDA SA TEGELIKULT VAJAD?
Kõige keerulisem ongi see, et sellises kohas püüavad paljud naised end veel rohkem kokku võtta. Olla veel distsiplineeritumad. Veel efektiivsemad. Veel paremad. Veel teadlikumad.
Aga rahu ei tule enamasti sellest, et sa end veel rohkem surud.
Rahu tuleb tihti hoopis sellest, et sa lõpuks päriselt kuulad, mis sinus toimub. Mida sa tegelikult igatsed. Millest sul on puudus. Mis sinus on liiga kaua näljas olnud. Mis elu osad ei saa enam piisavalt tähelepanu, soojust ega hoolt.
Vahel ei vaja sa kõigepealt uut töökohta, uut eesmärki ega uut plaani. Vahel vajad sa ruumi, kus jõuda tagasi iseendani.
Vahel ei vaja sa uut elu. Vahel vajad sa lihtsalt võimalust tagasi jõuda iseendani selles elus, mis sul juba on.
PÄRIS MUUTUS ALGAB SEESTPOOLT
See on koht, kus coaching võib muutuda päriselt oluliseks. Mitte selleks, et sa teeksid veel rohkem, vaid selleks, et sa saaksid lõpuks märgata, millest sa enam samamoodi edasi ei taha minna.
Minu töös on oluline koht ajukesksel ja närvisüsteemiteadlikul lähenemisel. See tähendab, et me ei vaata ainult mõtteid, eesmärke või käitumist, vaid ka seda, mis toimub sinu kehas, seisundis ja automaatsetes reaktsioonides. Sest sageli hakkab päris muutus just sealt, kus pea ja keha saavad uuesti omavahel koostööd teha.
Kui sa loed seda ja tunned, et midagi siin puudutas sind väga lähedalt, siis võib-olla ei ole küsimus selles, et sa pead veel rohkem pingutama. Võib-olla on lihtsalt aeg peatuda ja ausalt tunnistada, et vana viis enam ei kanna.
Kui sa tunned, et sa ei taha seda teed üksinda käia, siis just selleks ongi minu 1:1 coaching. See on ruum naisele, kes kannab palju, aga ei taha enam teha seda iseenda arvelt. Naisele, kes tahab tagasi rohkem rahu, selgust, kontakti ja sisemist tugevust, mis ei sünni survest, vaid päriselt iseendaga kohtumisest.
