ME EI TEE, SEST EI HOOLI PIISAVALT?
VÕI ME EI TEE, SEST TEGELIKULT EI OLEGI SEE OLULINE?
Viimase poole aasta jooksul olen oma coachiga töötades korduvalt märganud ja saanud kinnitust ühele ebamugavalt inimlikule nüansile: me võime midagi väga hästi teada ja ometi mitte selle teadmise järgi tegutseda! Olen seda lihtsalt nii mitmel korral valusalt endale tunnistama pidanud ..
Ja sageli mitte sellepärast, et me ei hooliks või et me ei oskaks. Sageli hoopis sellepärast, et järgmine samm tooks kaasa selle “tunde”, mida me tegelikult ei taha veel kogeda! Paljud väljendavad seda tunnet “ebamugavusena”, aga kindlasti resoneerud ka selliste tegelastega nagu sisemine surve, hirm või süütunne. Ja neid kõiki on kergem lükata homsesse kui täna kohe läbi kogeda.
Olen pidanud ka endale ausalt tunnistama, et minu enda äris on mõni oluline samm veninud just selle “ebamugavustunde” tõttu. Ma teadsin, mida oleks vaja teha, aga ootasin – mitte info puuduse tõttu, vaid sellepärast, et ma ei tahtnud veel kogeda. Ja seda sama mustrit näen tihti ka juhtidega töös.
Juhid sageli teavad, et keeruline vestlus tuleb ära pidada. Nad teavad, et peaksid rohkem delegeerima ning strateegilisele rohkem ruumi võtma. Aga siis tuleb päris elu justkui vahele: keegi ootab kiiret kinnitust, postkastis on mingi põlev teema, päev täitub katkestustega ja oluline jääb jälle ootele. Mõnikord ongi need head võimalused põgenemiseks, et ei peaks selle “ebamugavusega” silmitsi seisma.
Ka hiljutine Eesti juhtimisvaldkonna uuring sõnastas selle nähtuse väga tabavalt: juhid võivad küll mõista strateegilise juhtimise tähtsust, kuid igapäevane tähelepanu liigub ikka sinna, „mis parasjagu põleb“.
Ja nii põrkuvadki juhid igapäevaselt kokku selle sama tuttava lausega:
„Ma ju tean, mis on oluline. Miks ma siis ikka selle oluliseni ei jõua?”
SELLEST KÜSIMUSEST, SELLEST HALVAST TUNDEST
– SELLEST VÕIB SAADA ALGUSE MUUTUS
Just, kui märkad ennast neid mõtteid mõtlemast või seda küsimust enda sees kordamas – just sealt algabki enesejuhtimine, mis on kogu selle teema võtmeteguriks!
Aga tavaliselt on see koht, kus hakkame otsima uusi nippe, meetodeid või täiendavaid koolitusi. Tegelikult ei alga muutus aga alati uuest teadmisest, vaid ausast märkamisest: “Mis minus selle olulise või vajaliku sammu eel tegelikult käivitub?” Super oluline on hakata märkama, kuidas see meid käituma paneb.
Sest sageli ei ole küsimus selles, mida me veel ei tea, vaid selles, mida me juba teame, aga ei ole valmis tegema. Ja mis tunne meid tegelikult kinni hoiab? Sama näen ka 1:1 klientidega töös — sessioonis võib tulla väga selge taipamine, aga teadmine ei muutu nii lihtsalt automaatselt uueks käitumiseks.
Enne uut hooaega tasubki korraks endalt küsida:
- Mis on mind sel hooajal tegelikult juhtinud?
- Millist tunnet olen ma tegelikult tahtnud vältida?
- Mida olen pidanud “ajapuuduseks”, kuigi tegelikult on seal olnud ka ebamugavus?
- Mis peaks uuel hooajal senisega võrreldes muutuma?
SEE PUUDUTAB KA MEESKONNALIIKMEID
Täpselt – ka meeskonnaliikmed on inimesed ja sama muster vaatab juhile otsa ka meeskonna seest! Tiimiliige võib teada, mida on vaja teha, aga lükkab seda ikka vaikselt edasi! Ta võib teada, et peaks küsima abi, aga järgib oma vana mustrit ning valib ikka vaikida. Nö kõrvalt vaadates võib see tunduda motivatsioonipuuduse, lohakuse, hoolimatuse või vastutuse vältimisena!
Juhina ongi oluline sellises olukorras peatuda ning korra küsida:
- Mis selle käitumise taga tegelikult toimub?
- Kas seda ebamugavust võib tekitada ebaselgus? Suur koormus? Vähene või liigne info?
- Või võib talle mõni ülesanne üle jõu käia (nö tema enda jaoks, see ei pruugi olla tõde)?
- Võibolla kardab ta eksida, küsida, kogeda pettumust, paista rumalana vms?
- Kas meie omavaheline suhe on piisavalt avatud ja toetav, et ta julgeks küsida või öelda: ma ei tea, ma ei oska, vajan tuge?
